Jõudsin u. 15 minutit enne algust Kosmose ette. Ukse ees oli päris suur rahvamass ja just see hetk, kui sinna jõudsin, hakkas rahvas sisse liikuma. Jõudsin kõigest paari minutiga sisse, aga siis nägin, et terve saal oli juba rahvast täis, nii et suur osa seisis külgedel püsti. Pikemalt mõtlemata läksin kõige ette ja istusin teistega koos maha. Juhtumisi valisin koha täpselt kõnepuldi ees ehk hiljem nägin Lynch'i üpris lähedalt. Vedas, et ikka sisse trügisin, sest kuuldatavasti osa jäi üldse ukse taha.
Tutvustati põgusalt, mis saama hakkab, et Lynch ootab ainult küsimusi, sest tal mingit kõnet pole. Ning hetk hiljem tuligi suure aplausi saatel režissöör ise lavale. Kirjutan üles mõned küsimused, vastused ja mõtted, mis meelde jäid. Huvitaval kombel küsitigi rohkem transtsendentaalse meditatsiooni (TM) kohta, kui tema filmide. Tegelikult oli loeng kahes osas. Esimeses oligi laval ainult Lynch. Pärast pausi liitusid temaga superstringi teooria ekspert füüsik John Hagelin What the Bleep Do We Know!? (2004) ja veel üks TM propageerija USA'st, kelle jutt oli muuseas üpris ümmargune mull.
Aga Lynchi jutu juurde. Alguse poole küsiti näiteks, mis on elu mõte, kuigi päris nii ta vist küsida ei tahtnud (küsija oli suhteliselt minu lähedal). Vastus oli väga pikk ja palju TM teooriat sisaldav. Küsiti kuidas Lynch üldse alustas TM'ga. Vastus oli täpselt sama nagu siin videos, mida ma enne vaatasin. Lühidalt Eraserhead (1977) filmimise ajal oli tal kõik olemas, et filmi teha. Ta oleks pidanud olema õnnelik, aga midagi oli puudu, sisemiselt. Siis tema õde helistas ja ütles, et hakkas harrastama TM'i ja Lynch tundis, et tema hääl oli erinev, õnnelik. Ning alates sellest ajast on režissöör ise iga päev 2x20 minutit mediteerinud. Mediteerimine väga labaselt seletatult seisneb selles, et istud rahulikult ja suled silmad. Siis hakkad mõtlema oma mantra peale. Mantrat ei tohi kunagi teistele avaldada, sest mantra on sinu sees ja isiklik. Pärast seda oled õnnelikum inimene ja oled võimeline näiteks looma filme, muusikat, kunsti. Mida ma panin seal videos tähele ja mis tuli ka loengus välja, et Lynch liigutab rääkides huvitavalt oma parema käe sõrmi.
Küsiti veel, mis on tema parim film. Vastus igati loogiline, et kas te suudaksite oma lapsi eelistada, kui nad sulle kõik korraga otsa vaatavad. Aga tunnistas, et Dune (1984) on tema "nastiest child". Omapärane küsimus, kuidas ahvist sai inimene. Lihtne vastus: "I heard they graduated." Üks küsija oli lugenud, et Lynch olevat öelnud, et ta pole sõnadega kuigi osav, et kuidas ta siis juhendab näitlejaid või oma materjali kirjutab jne. Vastus oli u. midagi sellist, et sõnad omavad tähtsust filmides, aga filmides on veel palju muid asju. Sõnad aitavad meeles pidada neid mõtteid. Küsimusele, kas kunagi võib koostööd teha Quentin Tarantino'ga, tuli üpris kindel ei. Ühele Twin Peaks'i kohta käinud küsimusele naeris ja põikles kõrvale. Ühes vastuses rääkis ta oma kunagistest tuttavatest, kes kasutasid omal ajal mingeid aineid ning nad küsisid kord tema filme vaadates, kas Lynch ise neid kasutab. Selle peale saal naeris, Lynch ise ka. Tuli ka küsimus, millal saabub rahu maa peale. Kogu point oligi ju selles, et Eestisse tahetakse teha uut võitmatuse ülikooli, mis praktiseeriks sedasama TM'i ja mis on paljudes riikides juba käima läinud. Lynchi ja teiste arvates võikski maailma rahu tulla, kui piisavalt inimesi TM'iga tegeleks. Üks küsija oli näiteks umbusklik kogu selle vastu ja püütigi seletada, miks see hea oleks. Kuulasin kogu seda propagandat tegelikult huviga, isegi tekkis väike huvi selle vastu, aga olen isegi väga skeptiline. Eriti imelik oli see vanamees, kes peaks Eestis seda teemat ajama hakkama.
Lynch kusjuures nentis, et Eestis on ilusad tüdrukud, mis ongi tõsi. Aga väitis ka midagi sellist, et TM'ga tegelemisel muutuksid tüdrukud veelgi ilusamaks ja ka noormehed veel nägusamateks njaa... Lynch on kirjutanud raamatu Catching the Big Fish: Meditation, Consciousness, and Creativity, mis pidavat eesti keelde tõlgitama järgmise aasta märtsiks. Oli plaan ka autogrammi küsida, aga polnud kuhugi mõistlikkuse kohta seda küsida, nii jäigi asi sinnapaika. Kuigi propageerimine oli minu jaoks mõttetu, oli siiski mõnus õhtupoolik. Mingil juhul ei kahetse, et käisin kuulamas/vaatamas. Üritusel anti veel link, kus pannakse eeldatavasti filmitud asju üles. http://lyncheestis.org/ - hetkel suhteliselt tühi ja sisaldab isegi kirjavigu. Muidu filmiti ja pildistati päris palju. Juba alguses öeldi, et tehakse mingit dokumentaali.
Viimane küsija tahtis veel teada, kas Lynch usub armastusse ja kas ta suitsetab. "I believe in love and I smoke cigarettes". Kes seda siis ei teadnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar