Strange Days

Paljude režissööride kohta öeldakse, et nad teevad koguaeg sama filmi. Coenid oleks siinkohal ilmekas näide. Tõsi ju on, et peaagu kõigil nende filmidel on läbivaks teemaks mingi raha tagaajamine ja mitmekülgsed viisid, kuidas see siht peategelaste elud erinevas mahus hävitab. Ilmsetest sarnasustest hoolimata suudavad Coenid sama põhiteema iga kord väga erinevatelt katta ja kõikvõimalikes uutes žanrites lahendada. Kordamist - ja seega ka tüdinemust - veel tekkinud ei ole. Ja kuigi ma sarnast väidet Cameroni loomingule ei laienda tundus Strange Days’i (1995) hetkel vaadata väga asjakohane just Avatari üha kasvava promo tõttu. Paralleele nende kahe filmi vahel on küllaltki palju ja need on võrdlemisi ilmsed.

Suurim erinevus Strange Days’i ja Avatari vahel oleks aga see, et kui SD on väga selgelt pigem ajast maas, samas kui Avatar ähvardab 3D’ga mingit tüüpi kinorevolutsiooni teha. Strange Days’i vaadates oli mul koguaeg selline tunne, nagu oleks tegu mingi juustuse 80ndate actionfilmiga. Osatäitmised olid mingil määral väga nõrgad (ma eeldasin millegipärast, et Juliette Lewis on küllaltki andekas näitlejanna – not the case – lauluhääl on tal küll täitsa viisakas, PJ Harvey kraami täielikult ära ei rikkunudki) ja stsenaarium ei toetanud halba näitlemist mingilgi määral, dialoogid olid hooti tõsiselt magedad. Ehk siis, täiesti ehe Cameroni actionfilm.

Aga ma ei usugi, et Strange Days’st otsiks keegi väga peenetundeliselt esitatud sotsiaalkriitilist sõnumit või võimsaid sõnasõdu. Põhiliselt tõmbenumbriks on point-of-view ehk karakteri pilgu perspketiivist filmitud lõigud. Cameron on perfektsionist nähtavasti ka filmide puhul, mida ta ise ei lavastagi, niisiis pole imestada, et POV stiilis filmimiseks vajalikku tehnoloogiat polnud enne filmi olemas ja tuli aasta tehnilist eeltööd teha. Enda hinnangul tasus see igatahes ära. Sarnaseid body-cam lõike on nii Sunshine’s kui A Bittersweet Life’s väga efektselt kasutatud, kuid Strange Days on - oma kaamera tagant välja äsavate käte ja jalgadega - lahedam. Filmi alguses toimuv rööv on kindlalt parim osa ja ka üks mõrv on eriti mõjuv ning kõhe just ebatüüpilise perspektiivi pärast. Kuuldavasti saab ka Avataris olema mingi paariteist-mitmekümne minutit vältav lahingustseen, mis filmitud puhtalt karakteri silmade läbi. Cameron üritab sellel korral veelgi realistlikumat tulemust saavutada ja ka silmade pilgutamine on arvesse võetud. Muide, enamus filmi vaatavatest inimestest pilgutavad silmi sünkroonis. Cool beans.