Generation Kill

Enne Generation Kill’i vaatamist teadsin sellest minimaalselt: Simon ja Burns on sarja loojad, teemaks on Iraagi sõda ja Trashile see sari meeldis, väga. Teaduspärast juhtisid ja kujundasid Simon ja Burns The Wire’t (parim meelehutus, selle sõna kõikide võimalike ilmingute ulatuses), mulle piisas huvi tekkimiseks vaid sellest. Siiski lükkasin vaatamist päris pikalt edasi, üheltpoolt polnud kooli ja sarnase tõttu aega. Teisalt pole tõsised, realistlikud ja sõnumit pähe taguvad sõjafilmid/sarjad minu jaoks. Olen kunagi väitnud, et kui tahan tõeliselt diipi sõjateemat võtan pigem kätte mingi (veel) lugemata Remarque’i teose või miskise analoogse tasemega raamatu. Sõjafilme vaadates eelistan pigem lustilist ja seikluslikku kraami, stiilis The Dirty Dozen, Where Eagles Dare, Kelly’s Heroes, The Guns of Navarone, The Great Escape ja viimasest ajast ka Inglourious Basterds (nimekiri on poolpikk seepärast, et ehk viitsib keegi seda kommentaariribal veelgi täiendada ja samas, mul on küllalt raske neid filme teineteisele eelistada).

 

Olin kuskilt kuulnud, et Generation Kill’s on küllalt keeruline sõdureid teineteisest eristada. See pidas paika umbes täpselt poole esimese osa ulatuses. Sarnaselt The Wire’ga panid Simon ja Burns vaataja olukorda, kus samaaegselt tuleb õppida väga palju päris- ja hüüdnimesid, ameteid ja nägusid. Ning muidugi, tegevus juba käib - täistempol. Isiklikult võtan seda komplimendina. Tegevusse ja karakteritesse sisseelades avastasin küllalt üllatuslikult, et paralleele The Wire’ga on veelgi. Mitmed tegelased mõlemast sarjast on täiesti üksühele sarnaste iseloomudega, aga see on ilmselt täiesti loomulik, sest Wire'i karakterid on samaaegselt väga üldkehtivad kuid ometi indiviiduaalsed. Herc'e jagus armeesse küll kohe mitu. Generation Kill’i sõnumgi on täpselt sama, mis The Wire’l. Ma pole kindel, kas The Wire’t eelnevalt vaatamata kerkib see niivõrd ilmselt esile, kuid minu jaoks oli väga selge, et Simon ja Burns on kasutavad armeed ühiskonna minimudelina ja see võimaldab vaid seitsme osaga väljendada sama, milleks The Wire’l kulus 60. 

Lisaks eelloetletule meeldisid mulle lahingustseenid. Reeglina kõik sõjafilmid on jalaväelaste perspektiivist, ke’l sõjatehnikat reeglina ühe relva jagu, seetõttu on äärmiselt värskendav vaadata kuidas Humvee’dest koosnev üksus lahingut peab. Lisaplussid selle eest, et Simon ja Burns oskavad igale poole piisavalt karakteriarendust ja head dialoogi sisse punuda, kogu Wire’i  ulatuses puudusid „ühetüübilised stseenid”, sama kehtib ka Generation Kill’i puhul. Keelepruugi usutavusest kirjutas Trash päris pikalt ja nii ongi, ise sain küllalt palju abi DVD’ga kaasatulevast voldikust. Püsiv autentsuse tunne suutis ka kõiksugused näiliselt rutiinsed hetked päris pingeliseks muuta, iga imelikult käituv autojuht näis minulegi terroristina ja kõik rahvamassidega stseenid olid samal põhjusel suisa lämmatavalt pingelised. Kohapealne meeleolu suudeti väga hästi edasi anda.

 

Generation Kill’i tõeline võlu on äärmiselt lahedates karakterites. Et sari põhineb Evan Wrighti kogemustel, siis saavad selgelt enim tähelepanu temaga sama Humvee'd jagavad mariinid. Enda üks põhilisi lemmikuid on Ray Person, tema powered by ripped fuel sõnavõtud on kuld, täisulatuses. Personit kehastanud James Ransone mängis The Wire’s Ziggy’t (tean inimesi, kelle jaoks rikkus Ziggy põhimõtteliselt kogu teise hooaja ja kuigi ta on tõesti parajalt häiriv, siis minu arvates selge eesmärgiga ja mitte üle talutavuse piiri). Ziggy ja Person on väga selgelt sarnased, oma pideva naljatamisega ja  võrdlemisi muutumatu iseloomuga. Minu arvates oleks Ziggy’st väga vabalt võinud Ray Person saada, kui tema elus olnuks veidi selgem siht. Mulle läks mingil põhjusel äärmiselt korda hetk sarja viimases osas, kui lahingupinge on vaibunud ning Personil tekib jalgpalli mängides konflikt Rudy’ga. See võrdlemisi lühikene stseen seletas kuidagi tohutult hästi, missugustesse rollidesse need mehed lahinguolukorras ümberkehastuvad ja kuidas peale pinge taandumist tavapärane sotsiaalne hierarhia uuesti kehtima hakkab. 

Võrdväärselt sümpaatne Ray Person’le on Brad ’Iceman’ Colbert. Hüüdnimele kohane kainus ja situatsioonitaju teevad temast ideaalse sõduri, kellele on kerge alt üles vaadata. Brad on üks väheseid karaktereid, kellele ma Wire’st head paralleeli ei tea pakkuda. Viimasena tooks välja Lt. Nate Ficki, kelle selgelt ebakompetentne otsene ülemus paneb ta pidevalt situatsioonidesse, kus ta peab otsustama, kas kaitsta ja järgida käsuahelat või toimida vastavalt reaalsele olukorrale ja loogikale. 

 

Ilmselt pole väga üllatuslik, et kõike seda arvestades annan Generation Kill’le täispunktid. Kardetud "haamriga pähe" sõnumit siin sarjas pole; komöödia on draamaga tasakaalus, nagu elus olema peabki. Kogu muusika tuleb sarjast enesest, luban et Avril Lavigne pole enne seda sarja iialgi võrdväärselt rokkinud. Lõpustseen on ainsaks erandiks ja väga võimalik, et see on mu lemmik sarja lõpp üleüldse. 

Nüüd tuleb veel vaid Homicide: Life on the Streets box hankida ning kevadel saab Treme jälgima hakata - New Orleans, orkaan Katrina, muusika ning muidugi sotsiaalkriitika – kõik perfektsuseks vajalikud komponendid olemas.

Avon Barksdale seletab kuidas cornerid üle võtta ja "mängu" tagasi pääseda.