esmaspäev, 5. oktoober 2009

Pandorum

Käisin hiljaaegu Pandorum’i kinos vaatamas, peaasjalikult vaid seepärast, et sõber kutsus. Olen oma parimaid tuttavaid liiga mitmel korral vaatama viinud filme, mis - nagu hilisema arutluse käigus selgub - meeldinud vaid mulle. Täiskasvanud inimesed vastutavad küll ise enda tegude eest, kuid tunnistan, et olen mitmeid vastakaid arvamusi põhjustanud filme täiesti häbitult ja piiramatult reklaaminud. Seepärast tunnen kerget kohustust kaasas käia ka filme puhul, mis minu isiklikust huvišfäärist välja jäävad. Üleüldiselt on päris asjalik idee vahetevahel üle kontrollida, kas aiman eelinfo põhjal piisavalt täpselt, mis mulle meeldida võiks.

Tegelikult olin ma traileri põhjal küllaltki optimistlik, selge see et tegu pole millegi väga originaalse ega julgega (se’s osas loodan pigem Moon’le), kuid paar plussi Pandorum’l eelinfo põhjal siiski olid. Ben Foster on püsivalt väga hea kõigis rollides ja visuaalsed paralleelid Alien'ga on lihtsalt liiga ilmsed. Muide, mingil hetkel parafraseerib üks tegelastest isegi sama filmi tag-line'i "In space no one can hear you scream". Hea on, et ka nii kauges tulevikus sellest ulmeklassikast teadlikud ollakse. Kujutan ette, et Esylum'ga startides oli päris palju naljatlemist, tulnukatega kohtumise osas. Kahjuks rohkem plusse ülesloetleda ei õnnestugi, kogu ülejäänud film on keskpärane või alla selle.

Õuduse osa oli prominentne ja nagu Hülss’ki varem ütles, puha cheap scare’d. Vastupidiselt Hülss’le arvan aga, et Drag Me to Hell on kordades parem film. Põhiliselt just seepärast, et seal tõesti toimus mingi reaalne pinge kruvimine. Ma usun, et paberid stuudiole pakkudes võisid Pandorum ja Drag Me to Hell isegi väga sarnased tunduda, teostusel lisas Sam Raimi aga kõik need päästvad musta huumori killud ja tegi reaalselt hea õudusfilmi.

Pandorum on hirmutav vaid valju heli ja järskude üleminekute pärast. Põhiliselt häiriski mind väga halb montaaž ja kaameratöö. Päris mitmel korral ei saanud esimese hooga aru, kuidas mingi tegelane ühel hetkel mingist kohast järgmisesse jõudis. Reeglina mul filmide jälgimisel sarnast probleemi pole. Täiesti ülearune oli otsus „kollide” liikumist hoolega kiirendada ja lükandlikumaks teha. Eesmärgiks oli, et nad mõjuksid ebaloomulikumaks ja häirivamaks. Häiris küll, aga mitte hirmutavas mõttes. Ühtlasi muutis see kõik võitlusmomendid isegi veel vähem jälgitavaks, kui paljud keskpärased Greengrass’i jäljendused.

Sisu on samuti mitmes mõttes jabur. Ajalimiidi tutvustamine, keset filmi, ning sarnase pinge sisse toomine oli täiesti lambikas, põhjendamatu ja päris jabur, eriti arvestades kuivõrd pikka aega kogu filmi tegevustik hõlmab. Pandorumi lõpus olid paar kerget pööret ka. Esimese neist aimasin ette momendil, kui Payton endale seltsilise sai. Teine suutis isegi hetke jagu hämmeldust tekitada ja oli päris nutikas. Tegelaste taassünd filmi lõpus oli lihtsalt nii ilmsete visuaalsete viidetega, et pidin pihku itsitama. Kvaliteet sci-fi osas tuleb siis Moon’ni oodata.


6 kommentaari:

  1. Nüüd oledki ametlikult kaasautor!
    Jätan selle filmi vahele... Polegi mingit huvi olnud selle vastu.

    VastaKustuta
  2. Oo jaa, Mooni ootan nii, et vähe pole. Kõige suuremaks üllatuseks oli praegu see, et film ka Eestisse jõuab. Nädala parim uudis, sest mingi aeg tagasi polnud Eesti linastusest ei kippu ega kõppu. Pandorumist veel nii palju, et sätin end kindlasti kinno vaatama, aga ei oska veel öelda, kas arvamus hakkab siinsega ühtima või kujuneb hoopis paremaks. Kõhutunne ei anna asjast veel õiget sotti, aga eks näeb.

    VastaKustuta
  3. Algus on paljutõotav, nice.

    VastaKustuta
  4. Lõpuks sai Jolt ka käe valgeks. Seda on rõõm näha!

    VastaKustuta
  5. See on ülihea film. Üle pika aja midagi mida suutsin algusest lõpuni ära vaadata.

    VastaKustuta