RocknRolla

Mul oli reaalne võimalus olla üks esimesi RocknRolla (2008) muljetajaid, sest sai aasta esimeseks päevaks pilet ostetud. Viivitad aga 30 päeva ja peaaegu kõik on sinust ette jõudnud, kusjuures mitte ainult filmiblogid. Jään oma esialgse hinde juurde, sest polnud kinos tükil ajal nii lõbusalt aega veetnud. Sellele eelnenud PÖFFi rasked draamad kurnasid lihtsalt ära. Ning aasta esimesele filmile võib ikka veidi rohkem andestada.

Plusse leidus kõvasti rohkem kui miinuseid. Esmalt soundtrack, mille parim leid on The Subways - Rock & Roll Queen. Selle saatel toimunud pliiatsiga pussitamine oli cool. Lisaks veel The Clash - Bankrobber, Black Strobe - I'm a Man, Lou Reed - The Gun.

Ritchie kirjutatud dialoog on huumorist pungil, mida kõige paremini realiseeris Toby Kebbell. Üks parim näide:

Johnny Quid: "Don't hurt me Arch... I'm only little!"

Johnny Quid oli ühtlasi ka coolim tegelane. The Wild Bunch tiim eesotsas Gerard Butler'ga oli pull seltskond. Nende omavahelised gay naljad polnud õnneks overkill. Jätkuvalt hämmastab Mark Strong'i (Body of Lies) viimase peal näitlemisvõime ja igas filmis erinev aksent. Filmis oli megakiire seksistseen, mille lõppedes on naer garanteeritud. Veel oli huvitavalt lahendatud tagaajamine allaandmatute venelastega. Mõtlen just selle kaameratööd.

Miinuseks oli ebaühtlane sisu, mis jääb kõvasti alla Lock, Stock ja Snatch'le. Rõõm on ikkagi näha, et pärast kohutavat segadust nimega Revolver, on Guy Ritchie tagasi. Ootan kahte järge sama palju kui novembris tulevat Sherlock Holmes'i. Headele sõnadele vaatamata ei mahu RocknRolla suure tõenäosusega 2008 TOP 10 hulka.
9/10

Filmi lahedad avatiitrid:
http://www.dannyyount.com/movies/qt_rocknrolla.html

Kusjuures see ei omanud loogikat, miks One Two kuulas muusikat just kõrvaklappidega. Ainult selleks, et nii said venelased talle ligi hiilida.