Esmaspäev, 15. september 2008

Metallica - Death Magnetic


Metallica uus kauamängiv Death Magnetic on hetkel minu Piibel. Kuigi nt. rada7 foorumis krabasid paljud juba septembri alguses lekkinud versiooni, siis ma kannatasin õige päevani (12. september). Enne seda kuulasin paarkümmend korda värsket singlit The Day That Never Comes, mille video kuu alguses ära tõin. Seda lugu nimetavad mehed ise albumi ballaadiks, mis on alguses ilusa meloodiaga ja alates kuskil loo keskelt toob ikka asja koju...

Ma teadsin, et sellest albumist saab asja! Tean ka vähemalt ühte konkreetset põhjust. Selleks on produtsent ja imemees Rick Rubin, kes on viibinud mitmete minu lemmik albumite sünni juures: Red Hot Chili Peppers, System of a Down, Audioslave, Johnny Cash... Metallica rääkis, et Rick andis bändile täiesti vabad käed ja käis stuudios üldse ainult u. korra nädalas asju üle kuulamas ning ütles, mis kõlbab ja mis mitte. Vaatasin Death Magnetic kanalist iga loo sünni kohta käivaid videosid lindistamisest jms. ning igatahes seal ei näinud ma Rick'i mitte kordagi... Korra või paar kuulsin ainult, kui ta kaamera taga rääkis ja James'i laulmist juhendas.

St. Anger ajal lasi Metallica mäletatavasti oma loomeprotsessi juurde kaamerad ja psühholoogi või kellegi, mis lõppes bändi surmalähedase kogemusega - James. Tulemust võis näha dokist Some Kind of Monster ja kuulates mitte nii head St. Anger't. Death Magnetic tegemise ajal olid neil samuti kaamerad ja seda making of materjali peaks vist nägema boonus DVD'lt, millest mingi osa leiab ka Metallica ametlikust kanalist.

Muusikast täpsemalt rääkides siis lemmikuks on kujunenud "The Day That Never Comes", "The Unforgiven III", "The Judas Kiss", "Suicide & Redemption", "Broken, Beat & Scarred". Üldiselt terve album. Kompaktne 10 lugu, mis iga kuulamisega järjest rohkem avab. Alguses ei arvanud "The Judas Kiss"-st suurt midagi, aga see osa, kus James laulab: "So what now? Where do I head?" on puhas kuld nagu ka "Bow down".

Uskumatu, et James oli alguses ainus, kes soovis albumile Unforgiven III. See erineb kahest eelmisest (alguses on klaver!), aga on väga hea lugu. Plaadi ainus instrumentaal "Suicide & Redemption" kütab eriti hästi ja selles on hästi meeldejääv soolo.

Nurisetakse albumi helikvaliteedi üle, et see on liiga kõvaks krutitud. Minu võhiklikud kõrvad seda ei tabanud, aga kui seda mainiti, siis märkasin, et heliga pole tõesti nagu kõik korras. Ma ei kuula hetkel ka originaali, kuid selle vea parandan kindlasti. Aasta paremikku kuuluv album.

P.S. Lars ütles, et nad tuuritavad järgmisel aastal (veebruar-suve keskpaik või nii) Euroopas ning võib eeldada, et nad meist ka mööda ei lähe...

Habemik diivanil ongi Rick Rubin.

8 kommentaari:

  1. Väga hää album on. Ise ootasin ka ikka õige päevani ja sai isegi järjekorras seistud. Endalegi meeldib terve album, ikka väga hästi õnnestunud.
    Selle tuuri koha pealt võiksid küll eestist läbi hüpata, sest viimane kord kui käisid oli ikka väga hea.

    VastaKustuta
  2. Tuuriga oli küll see konks, et see on üldiselt sisetuur, aga suve alguses võib vabalt juba väljas kontserte anda... et Lauluväljak ftw!
    Seekord läheksin ka lavale lähemale, sest eelmine kord passisin liiga kaugelt. :D

    VastaKustuta
  3. Väga hea plaat. Plaadikujundus on ülimalt sheff, aga miinuseks on see, et laulusõnad ei ole tervenisti loetavad.

    VastaKustuta
  4. Parem kui St. Anger! täitsa tip-top album!

    VastaKustuta
  5. St Angerist on isegi Kerli Kõiv parem. See on ikka sinna 2.-5. albumi lähedale kuuluv asi. Black Albumit meenutab väga suuresti. Bob Rocki maik on ära pühitud.

    VastaKustuta
  6. Ei no jah. Metallica on end täielikult taastanud minu silmis.
    Pärast kui Death Magneticut olin kuulanud juba 7-8 korda järjest, kuulasin ka St.Angerit ja absoluutselt võrrelda ei saa.
    Iga lugu uuel albumil on vägagi raju.
    PS: Suurest austusest ostan minagi selle varsti ära=)

    VastaKustuta