Filmid ja seriaalid mais 2012

Sel kuul sai mõned tuntud (üli)pikad filmid ette võetud: Das Boot (293 min.), Lawrence of Arabia (216 min.) ja Hoop Dreams (170 min.). Kuu lõpus tegin veel väikese dokumentaalide ralli seitsme filmiga - parimad neist olid Crumb ja varem mainitud Hoop Dreams.

Uutest filmidest oli teistest peajagu üle The Avengers, mida käisin 2 korda vaatamas. Jolt kirjutas sellest nii. Ise kommenteerisin natukene siin ja siin.

The Intouchables ehk ei-tea-kust-tulnud-film, mis lisaks publikurekordite purustamisele Prantsusmaal ja mujal on muuhulgas juba mõnda aega ka IMDb Top 250 hulgas. Hea tuju filmi musternäidis, saab palju nalja ja kübeke ka draamat. François Cluzet meenutas kohutavalt Dustin Hoffman'i, kuid Hollywood'i remake's hakkab tema osa mängima hoopis Colin Firth, nii nad räägivad.

Ei saa öelda, et Men in Black III oleks just suure hoole ja armastusega tehtud järg kümneaastase pausi järel. Näiteks käsikiri polnud veel lõplikult valmis, kui filmimist alustati ja $215 miljoniline eelarve ($375 koos turundusega...) paneb kukalt kratsima. Olgu sisuga kuidas on, kuid MiB seeria üheks plussiks on alati olnud Rick Baker'i loodud tulnukad ja uues filmis mängib peamist tulnukat minu suur lemmik Jemaine Clement Flight of the Conchords'st. Näitlejad on üldse kõik tasemel alates noort K'd perfektselt kehastanud Josh Brolin'st kuni mõnusa rolli teinud Michael Stuhlbarg'ni välja. Oleks vaid kaasahaaravam lugu ja naljakam olnud.

1. 03. The Hunger Games (2012) - 5/10 - kinos
2. 03. The Avengers (2012) - 9/10 - kinos
3. 05. The Wild Bunch (1969) - 8/10 *
4. 12. Stalker (1979) - 8/10
5. 19. Lawrence of Arabia (1962) - 8/10
6. 19. To Kill a Mockingbird (1962) - 8/10
7. 20. Das Boot (1981) - 10/10
8. 23. The Intouchables "Intouchables" (2011) - 7/10 - kinos
9. 23. The Cabin in the Woods (2011) - 8/10 - kinos *
10. 23. The Avengers (2012) - 9/10 - kinos *
11. 24. Men in Black III (2012) - 5/10 - kinos
12. 25. Life Is Beautiful "La vita è bella" (1997) - 8/10
13. 26. Run Lola Run "Lola rennt" (1998) - 8/10 *
14. 27. The Celebration "Festen" (1998) - 6/10
15. 28. Tiny Furniture (2010) - 5/10
16. 29. Take This Waltz (2011) - 5/10
17. 29. Crumb (1994) - 9/10
18. 30. Hoop Dreams (1994) - 9/10
19. 30. Hotel Rwanda (2004) - 8/10
20. 31. Gimme Shelter (1970) - 8/10
21. 31. Stop Making Sense (1984) - 7/10
22. 31. American Movie (1999) - 8/10
23. 31. The Devil and Daniel Johnston (2005) - 8/10
24. 31. Young @ Heart (2007) - 8/10

Teine number on kuupäev ja * tähistab kordust.






SERIAALID (lõppenud hooajad):

• Parks and Recreation (2009) - 4. hooaeg - 9/10
• Community (2009) - 3. hooaeg - 9/10
• American Dad! (2005) - 7. hooaeg - 8/10
• Cougar Town (2009) - 3. hooaeg - 8/10
• Bob's Burgers (2011) - 2. hooaeg - 7,5/10
• Happy Endings (2011) - 2. hooaeg - 7,5/10
• The Office (2005) - 8. hooaeg - 7/10
• New Girl (2011) - 1. hooaeg - 6,5/10
• Modern Family (2009) - 3. hooaeg - 6/10
• How I Met Your Mother (2005) - 7. hooaeg - 5/10
• Family Guy (1999) - 10. hooaeg - 5/10

MUU (lühifilmid):

• How Did They Ever Make a Movie of Facebook? (2011)
• Signs (2008)

Vaiko Eplik - Homne päev

Uus singel 6. juunil ilmuvalt kuuendalt albumilt ''Varielu''.
Kuula ka Ajakaja ja Varielu.

Muusika mais 2012

30. aprill - 06. mai

• Kent - "Jag är inte rädd för mörkret" (21)
• Damon Albarn - "Dr Dee" (19)
• The Swell Season - "Strict Joy"; "The Swell Season" (17)

07. mai - 13. mai

• Tenacious D - "Rize of the Fenix" (40)
• Brendan Benson - "What Kind of World" (37)
• Garbage - "Not Your Kind of People" (34)

14. mai - 20. mai

• Norah Jones - "Little Broken Hearts" (67)
• The Flaming Lips - "The Flaming Lips and Heady Fwends" (34)
• Django Django - "Django Django" (30)

21. mai - 27. mai

• Edward Sharpe & The Magnetic Zeros - "Here"; "Up From Below" (72)
• The Echo Friendly (23)
• The Temper Trap - "The Temper Trap" (20)

The Echo Friendly - Same Mistakes

Esmalt soe (loe: tulikuum) soovitus kõigile 20ndates noortele: HBO uus seriaal Girls. Ärge tehke same mistake'i nagu mina alguses, et hindate põrsast kotis ehk nime tõttu jätate seriaali vaatamata. See on ikka HBO oma tuntud headuses - väga hästi kirjutatud komöödia/draama suhetest, seksist jms.

The Echo Friendly - Same Mistakes, mis kõlas ühe episoodi lõpus, võtab seriaali päris hästi kokku. Veel üks singel nende tulevaselt debüütalbumilt:

Tenacious D - Low Hangin' Fruit

Vahelduseks "suurele kunstile" midagi lihtsat ja löövat (ja labast) ehk uus video "Low Hangin' Fruit" Tenacious D kauaoodatud kolmandalt albumilt Rize of the Fenix.

Muide, kellel on nägemata Tenacious D in The Pick of Destiny, siis soe soovitus.

Norah Jones x3

Norah Jones'i paar nädalat tagasi ilmunud album Little Broken Hearts lendas enne täiesti allpool radarit, kuniks tuli appi R2 Muusikanõukogu, kus lasti tema uut lugu Say Goodbye. Saates selgus ka tõsiasi, et albumi produtsendiks oli Danger Mouse, mida polnud vaja mulle 2x öelda...

Danger Mouse'i Wikipedia peaks brauseri avaleheks panema, sest ei jõua muidu tema jaburalt tiheda töögraafikuga kursis olla. Näiteks eelmine aasta ilmus tal üks täispikk album Rome koos Daniele Luppi'ga (kolmes loos laenas oma vokaali ka Norah Jones), Broken Bells EP ja lisaks produtseeris minu 2011. aasta lemmikalbumi The Black Keys - El Camino.

Tore, kui tuleb vahepeal selliseid üllatusi ehk album, mis jättis enne täiesti ükskõikseks, on nüüd juhuse tahtel lisandunud aasta lemmikute hulka. Võlusõna(de)ks on Danger Mouse, kellelt järgmiseks on oodata koostööd U2 ja Daft Punk'ga...

Veel 2 lugu, mis mulle enim meeldisid:

The Avengers

The Avengers (2012) on senini Marveli parim film ja lendab väga kõrge kaarega üle senimaani vändatud keskpäraste ja üllatavalt üheülbaliste sissejuhatuslugude. Ühtäkki oleks Marvel nagu paisu tagant pääsenud. Ja kuigi ma ei ütleks, et Avengers korvab kogu senise reserveerituse, siis sobivalt eepiline kulminatsioon on see küll, juba viis filmi kestnud ühtse filmiuniversumi punumisele.

0ll pani raami väga hästi paika - tegu on tõesti mõnusalt kerge meelalahutusega, kus alates mingist punktist üleskrutid tempo ei rauge kuni filmi lõpuni. Ja võrdlus "Autod muutuvad robotiteks" on ka täkkesse, kinosaalis kõiki neid money-shot'e sisse ahmides vilksatas endalgi peast läbi sama mõte, ajee. Viimaks ometi on keegi andnud michaelbaypalju raha mingile režissöörile, kelle loodud visuaalid ja action toetub tugevalt kehtestatud karakteritele ja heale stsenaariumile. Mistõttu suudan mina ka kõike seda absurdeelarvel vändatud asja rahutundega nautida. Nii et, saan ühtäkki vähemalt poole jagu paremini aru kõigist inimestest, kes Transformers 2-3 heaks meelelahutuseks peavad (jejep, esimeses filmis on minu jaoks jätkuvalt mingi mõnus säde ning seda ma ei materda).

Ja kuigi actionit on siin filmis tõesti kogu raha eest (film koosnebki umbes kolmest pikast actionstseenist, mille vahel on väiksemad actionssteenid), siis hinnangu lükkab nii kõrgele kõik tüüpselt josswhedonlik, mida Avengersites on kuhjaga.

Välja zoomides võiks öelda, et Avengers toimib nii tohutult hästi just seepärast, et peab kinni screenwriting 101 reeglitest. Ja seetõttu võiks selle eeskujuks seada sisuliselt kõigile teistele suvise meelelahutuse eest raha taotlevatele filmidele. Tegu on tõesti antud nišši tipptootega. Seda, et Whedon mõistab karaktereid ega ürita neid väänata vastavaks sisus nõutule, tegelaste kokkuklapist tulenev meeskonnadünaamika ja lõpmatult palju teravat ning humooriküllast dialoogi on - põhjusega - juba mitmes kohas kiita saanud. Proovin veidi pikemalt lahti kirjutada, mida mina nende kiitvate fraaside taga näen.

Huumor töötab just seepärast, et Joss Whedon oskab seda väga õiges koguses ja väga õigetesse kohtadesse doseerida. Pärast iga actionstseeni, kus põnevust on kruvitud sedavõrd palju ja pikalt, et kogu publik on juba mitmekümneks sekundiks hingamise unustanud, maandab Whedon kogunenud pinge vaid hetkega. Ja asub seejärel koheselt uuesti põnevust juurde kruttima. Ja selline lihtsa, kuid ääretult hästi toimiva, rütmi peale on üles ehitatud suur osa filmi actionist. Pinge ei muutu ilmaski ülekoormavaks ja alati on tunne, et sündmused lähenevad mingile kulminatsioonile, läbi kuidagi väga selgelt tajutava progressi.  Lisaks sellele, et too rütm tekita mõnusa filmiga kaasakulgemise on huumor ja pinevus nii mõnusaks kontrastiks teineteisele, et kumbki särab teisega vahetult vastandudes veel enamgi.

Teiseks suudab Whedon huumoriga vastuvõetavaks muuta paljud asjad, mida lihtsalt ei tohiks filmiuniversumis toimida. Whedon läheneb üllatava läbinägelikkusega sisuliselt kõiksugustele aspektidele, mis paratamatult paberilt tselluloidile ümber tõlkides moonduvad millekski filmi reaalsustunnet lõhkuvaks. Ta laseb karakteritel, läbi mõnusalt terava dialoogi, nende asjade kohale laternad riputada, tihti veel enne seda, kui miski vaatajat häirima hakkab. Ja see muudab kõik, sest kui me nüüd totramate kohtade üle naerame, siis me naerame karakteritega kaasa, mitte nende üle.

See on ka selge, et filmi kangelased tunduvad vaid sedavõrd võimsad, kui raske ülesanne neile kanda antakse ja kuivõrd suuri ohvreid  (wow, ma ei suuda siiani pooleldi uskuda, kuivõrd vabad käed Whedonile anti) nad selle eesmärgi saavutamisel tooma peavad. Joss Whedon on oma eelnenud töödega demonstreerinud, et teab seda väga hästi. Ja ikkagi, väga mõnus oli näha, et kuigi me tegelikult teame sarnase filmi puhul lõpptulemust, suudab Whedon mustkunstnikule paslike trikkidega, meid selles teadmises kahtlema panna. Avengersi tempo püsib nii kõrgena, pinge püsivalt tõusvana, ohud nii lämmatavana, et pidevalt on tunne nagu kohe-kohe lööbki läbi filmi pühkiv kurjuse laine peategelaste peade kohal kokku ja saavutab võidu. 

Ahjaa, kurtma peaks ka. Ärge ära ehmatage, Avengers algab üksjagu kesiselt. Esimesed minutid ja kogu see põgenemine, mis saab katalüsaatoriks ülejäänud filmi sündmustikule, on kuidagi... liimist lahti. Dialoog kõlab punnitatuna ja kohmakalt, kõik tundub häirivalt juustune. Ja siis keset üht täisti konkreetset stseeni - mida me oleme näinud juba nii mitmes teises filmis, vägagi identsel kujul - flipitakse asi kummuli ja sealt edasi on tegu pea'et täiusliku actionfilmiga.

Mu salateooria - millesse ma küll liiga tõsiselt ei usu - on, et Joss Whedon näitas meile filmi tiitritele eelnevaga milline Avengers oleks võinud olla, kui too oleks Zak Penni stsenaariumi alusel tehtud. Whedon vajas mingit sündmust, mis lükkaks filmi käima ja varem paberile pandu sobis piisavalt hästi. Sealt edasi sai karakteritega juba palju lahedamaid mänge mängima hakata.

8/10