Kuu lemmikuks osutus The Hobbit'i esimene osa, mida käisin kaks korda vaatamas. Kauatehtud kaunikene ja kaunis see oli. Ligi 3h ei tundunud üldse pikk ning oleksin vabalt kohe järgmise osa otsa vaadanud. Vääriline lisa LotR triloogiale, mis ei jää sugugi suurema venna varju. Paljuräägitud 48FPS'ga harjusin kohe - see teeb pildi detailsemaks/teravamaks ja kaotab ära motion bluri nt. action-stseenides. Isegi see jutt on ülepaisutatud, et film muutub tänu sellele "telekalikuks", "võltsiks", "odavaks", "mittefilmilikuks" jne. Asi pole üldse nii hull, aga see on kõigest minu arvamus.
Teine ilus kinoelamus oli Life of Pi, mille 3D oli isegi vahelduseks õigustatud. Filmi endaga ei saanud aga päris lõpuni kontakti. Võib-olla peaksin uuesti vaatama.
Kuu omapäraseim kogemus oli kindlasti Holy Motors, mille lõppedes lihtsalt ei osanudki midagi arvata. Hea? Halb? Geniaalne? Ajaraisk?
Aasta peale kokku vaatasin 226 filmi, mis teeb 18,8 filmi kuus ehk siis plaan vaadata iga päev vähemalt üks film kukkus läbi. Samas ei saa unustada seriaale. Neid vaatasin kokku 882 episoodi, mis teeb keskmiselt 73,5 osa kuus. Kinos käisin 59 korda, mis on veidi tihedamini kui 1x nädalas.
Minu oktoobri filmisaak jäi kahjuks väga nigelaks, kuid novembri tulemusega võib juba täitsa rahule jääda. Kindlasti oli oma osa selles PÖFFil, kus minu suurima poolehoiu võitsid 2 filmi: Wrong ja The Hunt. Esimene naerutas oma absurdsusega ja teine tegi mõtlikuks, kui absurdseks võib üks olukord minna. Järgnevalt aga lühidalt kolmest enim meeldinud "mainstream" filmist.
Kahju, et mitmeid kordi nähtud Argo treiler rikkus veidi elamust, kuid see ei kahanda filmi headust. Põnev ja informatiivne lugu, mis minusugusele tõsielufilmide fännile on alati mokkamööda. Huumori eest hoolitsesid põhiliselt Arkin ja Goodman. Cranstonil on juba vähemalt kolmas kõrvalroll ühe aasta jooksul. Saaks ta ometi ühe peaosa millalgi.
Väike kõrvalepõige... hiljutises South Parki osas oli Butters hämmeldunud, et kuidas see on õiglane, et Ben Affleck on ilus näitleja, andekas lavastaja ja abielus Jennifer Lopez'ga. Kui ta sai teada, et Affleck on nüüd abielus hoopis Jennifer Garner'ga, siis läks tal tuju kohe paremaks. :)
Seven Psychopaths puhul pean jälle alustama esmalt treileri mainimisest, ent õnneks sedapuhku positiivse poole pealt, sest treiler ei reeda pooltki seda hullust, mis filmis kõik toimuma hakkab. Korrutage In Bruges... seitsmega? Lahedad karakterid (aka psühhopaadid), ootamatud pöörded, 5+ huumor jne. Kiita tuleb absoluutselt kõiki näitlejaid, kuid Rockwell on klass omaette. Raudselt aasta parimate filmide hulgas.
Bondi fännid ei pea Skyfall'is pettuma. Tehakse viiteid vanadele filmidele, action on selgekäeliselt ja hoomatavalt lavastatud (tubli töö, Mendes!), saab ka huumorit, Bardem oli lahe, hea teemalugu ja ilusad algustiitrid jne.
Kuna sel kuul õnnestus näha rekordiliselt vähe filme, siis võiks teoreetiliselt isegi kõigist lühidalt muljetada, aga... ajapuudus takistab. Hästi lühidalt siis kinos nähtud filmidest. Premium Rush oli lahe ja üllatavalt tempokas action, mida oli lust vaadata. Sinister on reaalselt õudne õudukas, mis on küllaltki haruldane nähtus tänapäeval. Sundance'i hitt Beasts of the Southern Wild oli ilus ja liigutav draama. See oleks olnud perfektne PÖFFi film, mida minu üllatuseks näidati juba enne festivali. Looper'it ma juba eelmine kuu kiitsin.
Sel kuul siis ainult 15 filmi, mistõttu jääb jutt ka lühikeseks.
Olen Rian Johnson'i Looperit oodanud juba paar aastat. Ma hindan tohutult neid lavastajaid, kes pakuvad midagi täiesti originaalset tavaliste Hollywoodi järgede ja remake'de kõrval - lähiminevikust nt. District 9 või Inception.
Looper polnud päris selline nagu ootasin, mis on tegelikult hea, kui mõni film suudab tänapäeval veel üllatada. Nimelt on treileritest välja jäetud väga oluline osa filmist ja just see viimane kolmandik vajabki rohkem seedimist. Arvan, et teisel vaatamisel saaks nende ideedega täielikult kaasa minna (raske kirjutada ilma spoilerdamata). Igatahes, Ajasõlm väärib kindlasti vaatamist ja eriti kõigil ajarändamise/sci-fi fännidel, sest filmis on lahedaid uudseid kasutusi neil teemadel.
Seenelkäigust ootasin juttude põhjal küll rohkem nalja, kuid oli tore meelelahutus. Oscaritele oleksin ise saatnud pigem ikka Idioodi. Vasaku jala reedel, mis on mu lemmik Eesti film sellest aastast, poleks seal mingit šanssi (mitte, et neil kahel eelmainitud filmil ka mingit võimalust oleks).
Juuli lõpus, 2 päeva enne RHCP kontserti, käisin Von Krahlis Moon Duo't kuulamas/vaatamas. Blogis ei jõudnudki sellest muljetada. Lühidalt oli Moon Duo väike, hubane live palju meeldivam kogemus kui suurejooneline RHCP, kes mulle teatavasti kerge pettumuse valmistas.
Moon Duo edestas eelmine aasta ka mu lemmikalbumite nimekirjas kuulsaid California rokkareid. Kohad olid siis vastavalt #8 ja #31.-40. Soovitan soojalt Moon Duo - Mazes albumit, kel see veel kuulamata.
Rõõm on näha, et bändilt tuleb juba uut materjali. Uus singel "Sleepwalker" on nende järgmiselt albumilt Circles, mis ilmub juba vähem kui kuu aja pärast ehk 2. oktoobril.
Augustis tegin lõpuks paljukiidetud seriaali Avatar: The Last Airbender maratoni (61 episoodi). Järgmiseks võtan ette uue The Legend of Korra, mida kiidetakse veel rohkem.
Filmidega jätkub 20+ jada, seekord siis 21. Huvitav, kas sel aastal saan üldse mõnel kuul 30 või 31 nagu ideaalis peaks olema, aga see selleks. Lühidalt kinos nähtud filmidest...
The Expendables 2 oli parem kui esimene, kuid vaid marginaalselt. Paremaks tegi selle just (veidi) oskuslikum lavastajatöö ja fakt, et selles osas said vähemalt Arnie ja Bruce püssi ka kõmmutada. Lisaks olid viimaste öeldud surematud tsitaadid enda (ja teiste) filmidest maiuspalaks fännidele. Küll aga ajas naerma Arnie öeldud "Yippee-ki-yay", mis oli tõlgitud "karm vend" või midagi taolist täiesti seosetut. Samamoodi ajas muigama Van Damme tegelase nimi Villain, sest ta oligi ju villain...
Nagu (peaaegu) iga Pixari film tegi Brave mul silmad niiskeks... mitmel korral. Tegu on lustaka ja südamliku animatsiooniga, kuid see pole ikkagi päris samas liigas, kus asuvad WALL·E, Finding Nemo või Toy Story 1-3. Ühesõnaga hea, aga mitte väga hea. Lühifilm La Luna oli armas.
Moonrise Kingdom on visuaalselt tõeline silmakomm, millel on lisaks huvitavad tegelased ja lugu ehk siis kõik komponendid heaks meelelahutuseks. Aasta parimate hulgas kindlasti.
The Bourne Legacy's puuduvad kõik eelpool nimetatud komponendid, mis teevad ühe kaasahaarava filmi. Kahjuks üpris mõttetu järg Bourne'i filmidele. Huvitav on see, et lavastajaks on Tony Gilroy, kes kirjutas eelmiste osade stsenaariumid. Lavastajana on ta end tõestanud nt. filmiga Michael Clayton (Duplicity mulle ei meeldinud), ent Bourne'i seeria lavastamisega läks küll midagi nihu. Olid küll mõned huvitavad momendid, kuid tervikuna üllatavalt sisutühi. Lisaks lõppes film väga ootamatult nagu oleks third act puhta ära unustatud.
Seeking a Friend for the End of the World on täitsa mõnus musta huumoriga vürtsitatud maailmalõpu lugu. Selline indie vaimus dramedy. Steve Carell on jäänud kuidagi straight man'i rollide juurde toppama. Ta võiks teha rohkem selliseid Anchorman'i stiilis sutsakaid, kus ta on koomiline kõrvaltegelane või siis valida mõni peaosa, kus saaks oma koomiku andeid rohkem ära kasutada.
The Flowers of War pole sugugi esimene pilguheit Hiina-Jaapani sõjale, mis on valus peatükk Hiina ajaloos. PÖFFil nähtud City of Life and Death oli küllaltki sarnane oma vägivalla ja jõhkruse kujutamisega. Sõja õied on veidi rohkem poeetilisem ja ääretult ilusa operaatoritööga, mis nõuab suurel ekraanil vaatamist. Christian Bale on tasemel nagu ikka.
Selle loo põhjal mulle täiega meeldib see uus nn. eksperimenteeriv Muse. Olümpialugu teavad vist kõik. Album The 2nd Law ilmub alles 1. oktoobril.
Bellamy jokingly described the album as a "christian gangsta rap jazz odyssey, with some ambient rebellious dubstep and face melting metal flamenco cowboy psychedelia".
Uue singli tulek koos video ning kahe remix'ga tuletas meelde, et peaks Circuital'i uuesti kuulama. Kontrollisin enda eelmise aasta topi ka üle ja tõstsin albumi teise kümnesse (langetasin Charlotte Gainsbourg'i albumi).
Remix'idest rääkides, siis Dave Sitek skoorib jälle. Washed Out oma on ka huvitav.
Alustame algusest. Ma olen Red Hot Chili Peppers'it Eestisse oodanud aastaid. Nad on püsinud mu nn soovunelma kontsertide seas ikka väga pikka aega. Olen see RHCP fänn, kes peab bändi "õigeks" ainult koos kitarrist John Frusciante'ga ning võite ette kujutada mu kurvastust, kui ta 2009. aasta lõpus bändist (lõplikult) lahkus. Uus RHCP album I'm With You, millega hetkel tuuritataksegi, salvestati koos John'i hea sõbra Josh Klinghoffer'ga, kes on bändi varem saatnud tuuridel ja on nüüd siis bändi ametlik kitarrist. Ma ei hakka tema kohta ühtegi paha sõna ütlema, sest teeb ta ju oma tööd hästi, kuid on ainult üks Frusciante...
Niisiis, Eesti kontserti väljakuulutamisel olin dilemma ees, kas tahan bändi näha ilma Frusciante'ta. Samas väga pikalt ka ei mõelnud, sest parem ikka kui mitte midagi, eks. Ütlen kohe ära, et ma ei kahetse minekut absoluutselt, kuid tagantjärele mõeldes on jäänud ikka mingi pettumuse maik juurde kogu sellele üritusele ja asi polnud üldse ainult John'i puudumises.
I'm With You pole üldsegi halb album. Esimene singel "The Adventures of Rain Dance Maggie" on meeldejääva refrääniga, mida on kontsertil hea kaasa laulda. Mulle meeldisid albumilt veel nt. "Annie Wants a Baby" ja "Dance, Dance, Dance", kuid kumbagi paraku tuuril mu teada ei mängita. Viimast albumit tervikuna ei anna aga võrreldagi nt. Stadium Arcadium'i või Californication'ga, mis on minu silmis meistriteosed. Tunnistan, et isegi Stadium Arcadium'il olid üksikud lood (28st!), mis mulle nii väga ei sümpatiseerinud, kuid I'm With You peal on neid lademetes... kusjuures Stadium Arcadium'lt mängiti AINULT ühte lugu!
Muidugi mängiti Lauluväljakul hitte vanematelt albumitelt, kuid mind ikka täiega häirib, et nende 2006. aasta duubelalbum nii kõrvale jäeti. Eks meil lihtsalt ei vedanud, sest nt. "Dani California't" on nad selle tuuri käigus palju mänginud. Oeh, miks nad küll ei võinud tulla Stadium Arcadium tuuri ajal meile, kui Frusciante oli veel bändis? :( Lisaks olin pettunud, et "Otherside" ei tulnud, aga see selleks.
Võib-olla suurima pettumuse tekitas hoopis nõrk Encore, mis koosnes muuhulgas ohtrast jämmimisest ja näiteks suhteliselt tundmatust uue albumi loost "Ethiopia". Oleks võinud siis kasvõi mõne uue singli selle asemel võtta. Minu arvates peaks kõik viimased lood olema ainult hitid, sest just need jäävad publikule enim meelde, kui nad kodu poole hakkavad vantsima. See viimane Jam võib ju megahea olla, aga seda ei saa koduteel ümiseda. Minu viis senti.
Kontserdi esimene pool, tegelikult kuni Encore'ni oli ühtlaselt tugev, kuigi vahepeal mängitud "Goodbye Hooray" jättis suurema osa publikust nõutuks ning muidugi on see jällegi lugu viimaselt albumilt. Aga "Snow (Hey Oh)" sai terve laulu kaasa lauldud, "Can't Stop" ja "By the Way" ajal sai hüpatud nagu segane, "Under the Bridge" ajal oleksin välgumihkli välja võtnud, kui mul see oleks jne. Heli oli hea, mehed ise paistsid ka andvat 100% või selle lähedale. Mul on siiski ülihea meel, et nüüd on vähemalt 75% "sellest" bändist nähtud. Ja mine tea, äkki kunagi mingi ime läbi õnnestub näha Frusciante soolokontserti, siis saaks küll rahus sussid taeva poole visata.
Asusin muidu kohe fännitsooni aia taga, lavast vasakul pool. Sealt oli hea ekraani vaadata ja lava polnud ka ilmatuma kaugel, et nägi ikka ilusti ära, kui Flea nt. kätel kõndis või Josh hullu moodi kitarriga väänles. Fännitsoon tundus küll ahvatlev, kuid mis teha, kui pole nii rikas.
Mitmel pool on räägitud sellest, et bänd suhtles vähe publikuga. Mind see ei häirinud, kuid ütleks küll, et Anthony oli kuidagi eemalolev ja ta tõmbas lõpujämi ajal lavalt minema ning ei tulnudki enam tagasi, ei publikut tänama ega midagi - WTF? Samas Flea lõpukõne oli armas ja Chad'i küsitud nö. kohustuslik "kas tahate, et me tagasi tuleks?" tegi ka südame seest natukene soojaks, kuigi seda ilmselt ei juhtu.
Jälgisin muide Flea ja Chad'i twitterit, et kas nad mainivad midagi Eesti kontserdi kohta. Flea tegi mingi lolli nalja Eesti kohta, Chad tweetis pildi Tallinna vanalinnast ja oligi kõik... Samal ajal nt. Leedu publikut kiitsid nad mõlemad taevani, et mine võta kinni. Nende jaoks oli Eesti jälle üks suvaline riik pika ja väsitava tuuri sees, nii see juba kord on.
Ahjaa, soojendajad Elephants From Neptune ja The Vaccines olid täitsa OK.
Red Hot Chili Peppers - Tallinn 30.07.2012 setlist:
Monarchy of Roses
Jam 1
Around the World
Jam 2
Snow (Hey Oh)
Scar Tissue
Look Around
If You Have to Ask
Can't Stop
Jam 3
Meet Me at the Corner
The Adventures of Rain Dance Maggie
Breaking the Girl
Me and My Friends
Under the Bridge
Goodbye Hooray
Jam 4
Californication
By the Way
Encore Jam
Sir Psycho Sexy
They're Red Hot
Ethiopia
Give It Away
Outro Jam
Kui Eplik laulis 80's coming back, siis minul tulid see kuu 90ndad tagasi, sest 12 filmi 22'st olid just sellest kümnendist. Mõned neist olid kordusvaatamised, et mälu värskendada.
Näiteks Before Sunrise ja Before Sunset on minu silmis siiani ühed parimad romantilised filmid. Ethan Hawke vihjas hiljuti, et plaanitakse ka kolmandat osa! Naked oli hästi huvitav karakterfilm, mille peaosas säras David Thewlis. Biograafilist draamat In the Name of the Father veab jällegi meisternäitleja Daniel Day-Lewis. Belglaste Man Bites Dog on väga musta huumoriga komöödia ja nii edasi, ja nii edasi... Nüüd uutemate filmide juurde.
Kuigi The Amazing Spider-Man valmistas kokkuvõttes pettumuse, soovitan siiski huvilistel vaatama minna. Põhiliseks probleemiks, et see ei lisanud midagi väga uut ega väga huvitavat, mida Raimi filmides juba näinud poleks. On muidugi erinevusi esimese Spider-Man'ga, CGI on parem, aga põhimõtteliselt ikka sama lugu, kuidas ämblik hammustab jne. Reklaamitud "untold story" jäi vähemalt selles filmis nägemata, kuigi vihjeid anti nt. lõpus. See nüüd öeldud, siis igav ei hakanud kordagi. Action oli hea, Andrew Garfield ja Emma Stone ka tublid. Üks lemmik koht oli kanalisatsioonis võrgu punumine - lihtne ja leidlik samaaegselt. Ainult Lizard ja tema plaanid oleksid võinud huvitavamad olla.
P.S. Parim Stan Lee cameo.
Eelmine aasta jooksis kinodes Simon Pegg'i ja Nick Frost'i R reitinguga komöödia Paul, mille peaosas oli ropu suuga, suitsetav tulnukas (hääle andis Seth Rogen). Filmi sai väga oodatud just nende naljameeste pärast, kuid valmistas kahjuks pettumuse. Ted on samuti R-rated komöödia CGI tegelasega, kes joob, suitsetab ja teeb muud hullust ning lühidalt - see on palju naljakam kui Paul ja töötab üllatavalt hästi. Ted's kasutatakse vanuse piirangut ka paremini ära, sest mõned naljad on ikka kohe üldse mitte lastele. Isegi igivana peeruhuumor pani ühes kohas muhelema. Seth MacFarlane suudab veel üllatada. Queen'i ja Flash Gordon't pole kunagi liiast.
P.S. Kõrge viis kõigile, kes teavad Marky Mark isa mänginud naljameest.
The Dark Knight Rises olen hetkel 2 korda näinud. Kuulasin lisaks hulgaliselt podcast'e, vaatasin review'sid ning peaaegu kõikjalt kajastub minu arvamus, et The Dark Knight jääb triloogia parimaks (mõnedel puhkudel peetakse parimaks Batman Begins'i). "Pimeduse rüütli taastulek" on väga hea film, aga pole nii kompaktne ja perfektne kui seeria teine osa. Sellel oli muidugi ülivõimatu ülesanne seljatada üks parim koomiksifilm (ja kurikael) eales. Tervikuna võttes ei saa aga rohkem rahul olla ja Nolan'i Batman'i filmid lähevad raudselt parimate triloogiate hulka. Good luck järgmisele rebootijale.
P.S. Kes on filmi näinud, siis soovitan kuulata, kuidas Kevin Smith suure Batmani fännina jutustab terve filmi sisu otsast lõpuni, mis meeldis ning mis mitte. Seejuures räägib ta nt. Bane'i dialoogides tema häälega jne. Muhe kuulamine neile, kes viitsivad 1,5h "kulutada". Sellele eelneb tegelikult Part 1, kus ta räägib Nolani triloogiast üldisemalt, mainib Tim Burtoni Batmani filme jms. See on ka 90min, et kõik kokku kestab kauem kui film ise. :)
Red Hot Chili Peppers - "Blood Sugar Sex Magik"; "Californication"; "By The Way"; "Stadium Arcadium"; "I'm With You"; "2011 LIVE EP"; "Mother's Milk"; "The Uplift Mofo Party Plan" (74)
Moon Duo - "Mazes"; "Horror Tour"; "Killing Time EP"; "Escape" (25)
Lykke Li - "Just Tell Me That You Want Me: A Tribute to Fleetwood Mac" (11)
Seekord ei hakanud jalgratast leiutama ja võtsin enda Last.fm'st 12 enimkuulatud lugu Overall. Paberil peaksid need siis olema minu 12 lemmiklugu, kuid päris nii see muidugi pole. Need on lihtsalt enimkuulatud lood alates 17. juulist 2007 kuni praeguseni. Oleks ma Last.fm'i varem kasutama hakanud, siis oleks vaatepilt kindlasti teistsugune. Puuduvad ju siit ammused lemmikud alates nt. The White Stripes'st kuni Interpol'ini.
Suurem osa lugudest jääb 2007-2009 kanti, sest uuemaid lemmikuid pole jõudnud veel nii palju kedrata, et nad topi pääseks. Huvitav on veel see, et ükski artist ei kordu, mis oligi heaks põhjuseks mixtape'i koostamiseks. Ma ei hakanud isegi järjekorda muutma, sest sobisid hästi nii nagu olid.
