19.09.2008 ehk juba sel reedel esineb Queen + Paul Rodgers Riias. Sain näpud taha uuele albumile, millelt leiab 14 lugu. Ütlen ausalt, et esimese kuulamisega jäi nõrgaks. Just sõnad on nõrgad ja kohati väga lapsikud. Muusikaliselt nii väga ei nurisekski, kuigi rokki jäi napiks ja tervet kosmost sellega ei vallutaks. Midagi väga kiiduväärt ei ole, kuid päris maha kanda ka ei tasu.
Highlight'ks jäidki juba tuttavad lood nagu Roger'i kirjutatud ilus "Say It's Not True", mida mängiti juba eelmisel tuuril. Albumi teine singel "C-lebrity" rokib hästi. Kolmas lemmik oleks lustakas ja kaasakiskuv "Call Me", mis ka just sõnadega ei hiilga, aga selle loo puhul on andestatav. "Time To Shine" kerkib samuti rohkem esile, mis on laulja Rodgers'i üks kindel highlight. "Surf's Up... School's Out!" on hea tempokas. "Warboys (A Prayer for Peace)" on massiivne ja aktuaalse sõja sõnumiga. Veel on kuulatav poolenisti akustilise kitarriga "Small" ning selle töötlus "Small (Reprise)" on sobilik albumi lõpetaja.
Ühtegi konkreetselt halba lugu pole, aga ülejäänud on tavalised. Plaadi avalugu "Cosmos Rockin" jääb taas sõnade poolest labaseks, aga kontserdil tõmbab kindlasti kaasa. Veel üks tähelepanek, et "Still Burnin" kasutab We Will Rock You kuulsat jalg-jalg-käsi plaksutamist...
Olen mõningase pausi järel taas ühe plaadi võrra rikkam, kuid ise selle soetamisega vaesemaks ei jäänud. Võitsin kogumiku "In Time: The Best of R.E.M. 1988-2003" ühe sms'i eest. Algselt sihtisin kontserti piletit, aga selle lohutusauhinnaga võib ka rahule jääda. Ma pole kunagi olnud R.E.M. fänn, kuid nende tuntumad hitid on muidugi head. Muuseas, sellel kogumikul puudub bändi üks kuulsaim hitt "Shiny Happy People", mille nad vist meelega välja jätsid. Sama album oli mul tegelikult juba varem arvutis olemas koos Around the Sun (2004), millest arvasingi, et peaks piisama.
Üldiselt on R.E.M. minu jaoks liiga soft ja lood on neil nii sarnased, et palju järjest ei jaksa kuulata. Uuesti nüüd best of'i kuulates arvan, et leidsin oma lemmik R.E.M. loo, mida kannatab mitu korda järjest kuulata. Selleks on koos Patti Smith'ga lauldud "E-Bow the Letter", mis räägib varalahkunud näitlejast River Phoenix'st, kellele laulja Michael Stipe kunagi ühe mureliku kirja kirjutas, kuid see jäigi saatmata. Ilus lugu hea kitarriga. Patti Smith lauldud taust "I'll take you over, there..." on super. Thom Yorke tegi ühes laivis teda hästi järgi. Mõlemad need esitused:
R.E.M. with Patti Smith - E-Bow the Letter (NYC 1998)
R.E.M. with Thom Yorke - E-Bow the Letter (Washington 1998)
Ei tea, kas peaksin nüüd nurgas häbenema, et selle video siia panen... Nähtavasti tegi (teeb) see lugu raadiotes kõvasti ilma. Singel ja video ilmus tegelikult suve hakul, mis on juba kauge minevik, kuid ise kuulsin sellest alles saatest Värske Ekspress, kus Heidy Purga rääkis lesbidest popmuusikast vms. Olen alati öelnud, et raadio pop'ga peab kursis olema...
Katy hääl on hea. Veel videosid vaadates selgus, et ta oskab kitarri mängida. Pöidlad! Laulja kohta infot vaadates selgus, et oleme praktiliselt päevapealt sama vanad. Yeah! Tunnistage nüüd julgelt üles, kes seda lugu (juba) südamest vihkab või äkki salaja tervet One Of The Boys albumit kuulab... :P
Metallica uus kauamängiv Death Magnetic on hetkel minu Piibel. Kuigi nt. rada7 foorumis krabasid paljud juba septembri alguses lekkinud versiooni, siis ma kannatasin õige päevani (12. september). Enne seda kuulasin paarkümmend korda värsket singlit The Day That Never Comes, mille video kuu alguses ära tõin. Seda lugu nimetavad mehed ise albumi ballaadiks, mis on alguses ilusa meloodiaga ja alates kuskil loo keskelt toob ikka asja koju...
Ma teadsin, et sellest albumist saab asja! Tean ka vähemalt ühte konkreetset põhjust. Selleks on produtsent ja imemees Rick Rubin, kes on viibinud mitmete minu lemmik albumite sünni juures: Red Hot Chili Peppers, System of a Down, Audioslave, Johnny Cash... Metallica rääkis, et Rick andis bändile täiesti vabad käed ja käis stuudios üldse ainult u. korra nädalas asju üle kuulamas ning ütles, mis kõlbab ja mis mitte. Vaatasin Death Magnetic kanalist iga loo sünni kohta käivaid videosid lindistamisest jms. ning igatahes seal ei näinud ma Rick'i mitte kordagi... Korra või paar kuulsin ainult, kui ta kaamera taga rääkis ja James'i laulmist juhendas.
St. Anger ajal lasi Metallica mäletatavasti oma loomeprotsessi juurde kaamerad ja psühholoogi või kellegi, mis lõppes bändi surmalähedase kogemusega - James. Tulemust võis näha dokist Some Kind of Monster ja kuulates mitte nii head St. Anger't. Death Magnetic tegemise ajal olid neil samuti kaamerad ja seda making of materjali peaks vist nägema boonus DVD'lt, millest mingi osa leiab ka Metallica ametlikust kanalist.
Muusikast täpsemalt rääkides siis lemmikuks on kujunenud "The Day That Never Comes", "The Unforgiven III", "The Judas Kiss", "Suicide & Redemption", "Broken, Beat & Scarred". Üldiselt terve album. Kompaktne 10 lugu, mis iga kuulamisega järjest rohkem avab. Alguses ei arvanud "The Judas Kiss"-st suurt midagi, aga see osa, kus James laulab: "So what now? Where do I head?" on puhas kuld nagu ka "Bow down".
Uskumatu, et James oli alguses ainus, kes soovis albumile Unforgiven III. See erineb kahest eelmisest (alguses on klaver!), aga on väga hea lugu. Plaadi ainus instrumentaal "Suicide & Redemption" kütab eriti hästi ja selles on hästi meeldejääv soolo.
Nurisetakse albumi helikvaliteedi üle, et see on liiga kõvaks krutitud. Minu võhiklikud kõrvad seda ei tabanud, aga kui seda mainiti, siis märkasin, et heliga pole tõesti nagu kõik korras. Ma ei kuula hetkel ka originaali, kuid selle vea parandan kindlasti. Aasta paremikku kuuluv album.
P.S. Lars ütles, et nad tuuritavad järgmisel aastal (veebruar-suve keskpaik või nii) Euroopas ning võib eeldada, et nad meist ka mööda ei lähe...
Ahjaa, tegin mõni aeg tagasi jälle Grim Fandango läbi. Kui viimasel ajal olen juba teemast kõrvale kaldunud, siis miks mitte ka seda mainida. Taas mängima innustas Paranoiadisco arvustus.
Mind võib nimetada õigusega seiklusmängude pedeks. Eriti läheb peale koos seiklusega kaasaskäiv huumor just selline nagu Grim Fandango's või ka Monkey Island, Broken Sword, Longest Journey, Neverhood...
LucasArts'i mäng nägi ilmavalgust juba 1998. aastal ja peab tänavu oma 10-ndat juubelit. Sisu on täpselt sama värske, kui seda esimest korda mängides. Ainult graafika on ajale jalgu jäänud kuigi ka mitte märgatavalt. Maailmad on ikka detailirikkad. Videod on ilusad. Tegelased on veidi ruudulised ja võiksid paremad välja näha, aga tegelikult loeb see, mis on tegelaste sees... Näiteks peategelase Manuel "Manny" Calavera deemonist autojuht Glottis on äraütlemata värvikas karakter. Dialoogid temaga on üks parim osa mängust.
Miinusteks on kehv tegelase juhtimine. Päris tihti oled kuskil nurgas lootusetult kinni, sest Manny lihtsalt ei taha ennast ümber pöörata. Esemetega interact oli neetult tüütu, sest Manny vaatas alati valet eset vms. Tema truu vikat oli ka paras nuhtlus. Ta pakkis seda alati terve igaviku lahti ja kokku ning alati just siis, kui sul seda tegelikult vaja polnud (üldse läks vähe vaja). Mu mäng jooksis päris tihti ka kokku, aga see võis olla pigem halva versiooni süü.
Grim Fandango on paras pähkel nii mõneski kohas. Mis siis, et olen seda juba korra või kaks mänginud. Tunnistan üles, et vaatasin paaris kohas walkthrough'd. Annan ka ühe kasuliku õpetuse tulevastele mängijatele. Kui mängite seda XP peal, siis otsige mängule kindlasti Update, sest ühes liftis on vaja, et see lift aeglasemalt sõidaks, aga XP all kihutab see liiga kiiresti mööda ja mõistatus jääkski ilma paranduseta lahendamata.
