Vaatasin lõpuks Roman Polanski'lt neli nägemata filmi, millest The Pianist sai ka kuu lemmikuks. Jurassic Park'i oli ammu soov uuesti näha ja pani imestama, et selle efektid pole ajahambale üldse jalgu jäänud. Lisaks on lugu ja eriti karakterid Spielberg'likult tasemel. Teine osa oligi just loo ja tegelaste poolest nõrgem. Vaatasin veel ligi 2-tunnist vestlust Spielberg'i filmidest, kus elavat legendi kiidavad ja küsitlevad J.J. Abrams ning James Cameron.
Kinno sattusin vaid kahel korral. Horrible Bosses oli meeldiv üllatus - väga hoogne ja naljakas komöödia, mida tahan kindlasti veel näha. Horrible Bosses'st innustatuna vaatasin ära terve It's Always Sunny in Philadelphia seriaali ja sain jälle mitu päeva kõht kõveras naerda. Ühiseks teguriks on neil siis pöörane Charlie Day, kelle kahte stiilinäidet saate all videodena näha.
Tulles veel korraks kino juurde tagasi, siis Captain America oli igati mõnus Indiana Jones'i vaimus tehtud seiklus, kuid uuesti vist niipea ei vaataks (sama ka Thor'ga). Pigem jään nüüd Joss Whedon'i The Avengers't ootama, mille teaserit näeb Captain America lõputiitrite järel.
Lisaks leidsin lõpuks aja Studio 60 on the Sunset Strip seriaali jaoks, mille autoriks on ei keegi muu kui Aaron Sorkin. Puhas kvaliteet.
Esimesest postitusest on möödunud juba üle poole aasta, et on paras aeg jälle kokkuvõte teha. Seekord on rohkem EP'sid, aga ka mitu täispikka albumit. Kõik on sellest aastast ja peaks leiduma midagi igale maitsele. Lisasin lõppu ka striimitavad albumid ja rõõm on näha, et juba paljud bändid kasutavad SoundCloud'i ja Bandcamp'i kohmaka MySpace asemel.
Välismaa albumitest mõni teine kord. Võib-olla edaspidi ei tee enam kokkuvõtteid, vaid kirjutan igast plaadist eraldi.
Trash'i reliisitud müramuusika, black metal albumid, mida on nüüd võimalik tasuta sikutada. Mitte mu teetass, kuid Sügise kogumikule sobis nende lugu väga hästi.
