Tasuta Arvutimaailma tellimus 50 kiiremale

Arvutimaailm on Eesti vanim tehnoloogiaajakiri, mis ilmub 1993. aastast. Tänapäeval on Arvutimaailma eesmärk lisaks uute tehnoloogiate tutvustamisele ka Eesti IT-äri laiem kajastamine.

Viimase Emori uuringu andmeil on Arvutimaailmal 27 000 lugejat, valdavalt vanuses 15–39 aastat. Samuti näitab statistika, et ajakirjal on 6000 naislugejat. Enam kui pooled lugejatest tituleerib uuring "valgekraedeks", ⅔ on püsilugejad. Arvutimaailm on tellitud umbes tuhandesse ettevõttesse. Geograafiliselt jaotub lugejaskond üle Eesti suhteliselt ühtlaselt, jäädes keskmisest madalamaks Virumaal ning olles pisut üle keskmise Tartus ja Lõuna-Eestis (jutt ajakirja enda keskmisest).

Möödunud aasta jooksul on Arvutimaailm käsitlenud muu hulgas järgmisi teemasid: “Kas eelistada kodumaist või brändiarvutit?”, “Turvalisuse inimelement”, “MarkIT tungib Euroopasse”, “Omamise vaev või rendiõnn?”, “Veebiteenused reeglite ikkes”, “Mõra digiallkirjas”, “Julge visioon viis Osta.ee kasumisse”, “Vabavara ei anna säästu kergelt”. Lisaks kõvaketaste, pihuarvutite, skannerite, printerite, LCD-ekraanide, GPS-ide valmisveebide ja palju muu võrdlustestid või uute toodete üksiktestid. Sõna on saanud suur osa Eesti IT-äri ja -elu võtmeisikuid.

Arvutimaailma toimetuse blogi asub aadressil: http://arvutimaailm.blogspot.com/

50 kiiremat veebipäeviku pidajat, kes kordavad seda postitust täies mahus enda blogis (pealkiri + Arvutimaailma tutvustus + kampaania kirjeldus), saavad Arvutimaailma tellimuse pooleks aastaks tasuta.

Selleks tuleb saata aadressile am@am.ee:
1. oma postituse link;
2. ees- ja perekonnanimi;
3. täpne tellimisaadress;
4. kontakttelefon.
Ühtlasi nõustud tasuta poolaastatellimusele kandideerides sellega, et Arvutimaailm saadab hiljem e-kirjaga teate, kas jõudsid 50 kiirema hulka, ning poole aasta pärast meeldetuletuse, et soovi korral tellimust pikendada.


----------
Omal ajal tellisin isegi Arvutimaailma. Kui tasuta antakse, siis ei lase võimalust käest, kuid oi millist reklaami nüüd ajakiri saab. Aga kui 50. hulgas pole, siis kiirelt ka delete nupu üles otsin. :)

Walk Hard

Olen võtnud endale kerge kohustuse tutvustada filmi Walk Hard (2007). Kuigi ma ei tea, kas film lööb läbi või tuleb suur pettumus, siis treiler ja nüüd see poster on igal juhul väga vaimukad. Nagu oli Superbad. Tagline on ka koomiline: Life made him tough. Love made him strong. Music made him hard.
Võrdluseks ka originaal Jim Morrisoni kuulus pilt palja ülakehaga, mis oli samuti The Doors (1991) filmis (üks ammuseid lemmikuid). Peale selle on siis pilt olnud plaadikaantel, raamatukaantel ja kus kõik veel.

Muide teiste filmiblogijate postrite postitamise mõttest polnud siiani aru saanud. Nüüd vist saan...

Oldboy

Oldboy (2003) on jällegi film, mida ma teistest filmiblogijatest arvatavasti viimasena vaatasin. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.

Lõuna-Korea filmid on ülikõvad. Samas pean tunnistama, et olen neid väga vähe näinud, kuid võrdluseks PÖFFil nähtud A Bittersweet Life (2005). Mõlemad filmid näitavad väga coolilt, et kättemaks on ainus lahendus. Luban, et ka sel aastal lähen PÖFFil kindlasti ühte Lõuna-Korea filmi vaatama. Vaatasin, et teised blogijad kiitsid veel Oldboy režissööri teist filmi Sympathy for Mr. Vengeance (2002). Luban, et vaatan ka selle ära.

Filmil oli tugev sisu, mõnus kaameratöö, lahedad võitlusstseenid ja kõik muud tegurid, mis tegid kustumatu elamuse. Kiidan samuti koridorikismat peategelase ja kordi rohkem vastaste vahel. 15 aastat kuiva trenni teinud Dae-Su'le piisas nendest jagu saamiseks ainult haamrist ja rusikatest. Aga samas pole tegelane mingi superkangelane, sest ka tema saab viga. Filmis oli stseene, kus pidi mõneks ajaks ekraanist eemale vaatama, täpselt sama oli ka A Bittersweet Life's. Mina selliseid piinamisi ei suuda vaadata. Kujutlusvõime on tõesti meie vaenlane...

Kättemaksufilmide vaatamisest ei saa kunagi küllalt: Kill Bill, Lucky Number Slevin, V for Vendetta, miks mitte Gladiator jne. Oldboy tõestab, et neid võib veel ja veel teha. Rahvale need meeldivad. Lõpus jäeti vaatajale mõni küsimus õhku, mida igaüks tõlgendab ise. Kindel soovitus.
Oleksin peaaegu ära unustanud, et muusika oli filmis suurepärane. Olenevalt stseenidest, kas tempokamad või siis leebemat sorti palad.

Stseen, kus aeg nagu peatus ja näitas haamri teekonda punktiirjoonena
otse tegelase pähe, mis siis kohe ka tõeks sai...lahe

Black Sheep

Olen vist üks viimaseid filmiblogijaid, kes kirjutab Black Sheep (2006) kohta. Vähemalt kolmest minu lehelt lingitud blogist lugesin juba mõnda aega tagasi kokkuvõtteid selle Uus-Meremaa omamoodi õuduka kohta.

Ja omamoodi tükk see tõesti oli. Sisu pole mõtet ette ära rääkida. Kusjuures filmis polnudki õieti teist, aga kokkuvõtvalt geneetiliselt muudetud lambad hakkavad inimesi jahtima. Veri ja kõik muu gore on igaljuhul garanteeritud. Kohati on mõnusat huumorit (nt. tüdruk nimega Experience). Film äratas muidu tähelepanu just selles suhtes, et efektide eest vastutas LOTR triloogia efektide taga olev Weta Workshops. Rääkides LOTR'st ja Weta'st, siis Black Sheep meenutas mitme koha pealt just Peter Jackson'i kunagist Bad Taste (1987).

Black Sheep efektid, kostüümid, grimm ja muu oli tasemel. Aga nad oleksid võinud oma jaburuse latti veel kõrgemale lükata. Tihti hakkas lihtsalt igav ja ootasin juba lõppu. Kuid korra võib vabalt ära vaadata. Ainulaadne võimalus vaadata, kuidas muidu nunnud (ja rumalad) lambad vastu hakkavad ja seda suhteliselt koomiliselt.

The Deer Hunter

Nüüd saan rahuliku südamega öelda, et olen The Deer Hunter (1978) ära näinud. Režissöör Michael Cimino ei ole kuigi tuntud ja tunnistan, et pole tema teisi filme näinud. Ega neid palju polegi (7 alates aastast 1974!).

Pakun, et Hirvekütt ongi tema kõige õnnestunum film. Mitme peale kirjutasid nad tugeva sisuga filmi. Kaasa teevad staarid Robert De Niro, Christopher Walken ja Meryl Streep. Kõik on nii noored, et imelik vaadata. Eriti Walkenit, kuigi hääl on tal täpselt sama. Streep oli väga võluv - on siiani muidugi. See oligi tema läbilöögiroll. Kandideeris Oscarile (De Niro ka) ja ainsana sai neist võidu Walken.

Teemaks on Vietnami sõda ja kuidas ühed tehasetöölistest sõbrad pärast sõja jubedusi normaalse eluga jälle kohaneda püüavad. Üks neist abiellub enne minekut ja just seal peol ei võta nad sõda üldse tõsiselt kuniks ise kõike läbi kogevad. Pulmas muide oli üks sõdur, kellel oli juba kogemus olemas. Vene rulett oli neil sõjas kulminatsiooniks... Mõne sõbra närvid ei pidanud sellele vastu. Ainsana säilitas neist külma närvi ja selget mõistust De Niro tegelaskuju. Ühte tema plaani ennustasin õigesti ette. Kui mul selline julgus oleks, siis oleksin täpselt samamoodi teinud. Sõda muudab inimesi. Walkeni tegelaskuju mentaalselt ja teist sõpra füüsiliselt. De Niro aitas neid kahte sõja ajal ja püüdis ka pärast sõda aidata.

Pole midagi parata, aga Vietnami sõda on jätnud sügava jälje USA'le. Oliver Stone on teinud sellest juba 3 filmi: Platoon (1986), Born on the Fourth of July (1989) ja Heaven & Earth (1993). Lisaks Kubrick'u Full Metal Jacket (1987). Isegi Forrest Gump (1994) käis Vietnamis. Pealkiri The Deer Hunter tuleneb sellest, et tegelased käisid tihti koos hirvejahil. Ja lõpuks tahan veel öelda: "Fucking A".