Black Sheep

Olen vist üks viimaseid filmiblogijaid, kes kirjutab Black Sheep (2006) kohta. Vähemalt kolmest minu lehelt lingitud blogist lugesin juba mõnda aega tagasi kokkuvõtteid selle Uus-Meremaa omamoodi õuduka kohta.

Ja omamoodi tükk see tõesti oli. Sisu pole mõtet ette ära rääkida. Kusjuures filmis polnudki õieti teist, aga kokkuvõtvalt geneetiliselt muudetud lambad hakkavad inimesi jahtima. Veri ja kõik muu gore on igaljuhul garanteeritud. Kohati on mõnusat huumorit (nt. tüdruk nimega Experience). Film äratas muidu tähelepanu just selles suhtes, et efektide eest vastutas LOTR triloogia efektide taga olev Weta Workshops. Rääkides LOTR'st ja Weta'st, siis Black Sheep meenutas mitme koha pealt just Peter Jackson'i kunagist Bad Taste (1987).

Black Sheep efektid, kostüümid, grimm ja muu oli tasemel. Aga nad oleksid võinud oma jaburuse latti veel kõrgemale lükata. Tihti hakkas lihtsalt igav ja ootasin juba lõppu. Kuid korra võib vabalt ära vaadata. Ainulaadne võimalus vaadata, kuidas muidu nunnud (ja rumalad) lambad vastu hakkavad ja seda suhteliselt koomiliselt.

The Deer Hunter

Nüüd saan rahuliku südamega öelda, et olen The Deer Hunter (1978) ära näinud. Režissöör Michael Cimino ei ole kuigi tuntud ja tunnistan, et pole tema teisi filme näinud. Ega neid palju polegi (7 alates aastast 1974!).

Pakun, et Hirvekütt ongi tema kõige õnnestunum film. Mitme peale kirjutasid nad tugeva sisuga filmi. Kaasa teevad staarid Robert De Niro, Christopher Walken ja Meryl Streep. Kõik on nii noored, et imelik vaadata. Eriti Walkenit, kuigi hääl on tal täpselt sama. Streep oli väga võluv - on siiani muidugi. See oligi tema läbilöögiroll. Kandideeris Oscarile (De Niro ka) ja ainsana sai neist võidu Walken.

Teemaks on Vietnami sõda ja kuidas ühed tehasetöölistest sõbrad pärast sõja jubedusi normaalse eluga jälle kohaneda püüavad. Üks neist abiellub enne minekut ja just seal peol ei võta nad sõda üldse tõsiselt kuniks ise kõike läbi kogevad. Pulmas muide oli üks sõdur, kellel oli juba kogemus olemas. Vene rulett oli neil sõjas kulminatsiooniks... Mõne sõbra närvid ei pidanud sellele vastu. Ainsana säilitas neist külma närvi ja selget mõistust De Niro tegelaskuju. Ühte tema plaani ennustasin õigesti ette. Kui mul selline julgus oleks, siis oleksin täpselt samamoodi teinud. Sõda muudab inimesi. Walkeni tegelaskuju mentaalselt ja teist sõpra füüsiliselt. De Niro aitas neid kahte sõja ajal ja püüdis ka pärast sõda aidata.

Pole midagi parata, aga Vietnami sõda on jätnud sügava jälje USA'le. Oliver Stone on teinud sellest juba 3 filmi: Platoon (1986), Born on the Fourth of July (1989) ja Heaven & Earth (1993). Lisaks Kubrick'u Full Metal Jacket (1987). Isegi Forrest Gump (1994) käis Vietnamis. Pealkiri The Deer Hunter tuleneb sellest, et tegelased käisid tihti koos hirvejahil. Ja lõpuks tahan veel öelda: "Fucking A".

Little Children

Little Children (2006) jätkab just hiljuti vaadatud Paha maa ja Sügisballi temaatikat. Samuti väga kvaliteetne draama, kus vaadeldakse erinevate inimeste elusid.

Kohe kõige tugevamatest plussidest: Kate Winslet. Nii palju, kui ma mäletan on ta mulle alati meeldinud. Ta on lihtsalt loomulikult ilus. Andekas ka muidugi (kandideeris rolliga Oscarile). Oma ilu on ta tegelikult väga paljudes filmides näidanud. Ja kohe teine pluss: Jennifer Connelly. Sama teema, et on loomulikult ilus näitlejanna ning samuti andekas. Filmis sai ta kahjuks vähem ekraaniaega. Neid kahte naist ühendav Patrick Wilson oli sümpaatne.

Filmi sisu on tegelikult suurim pluss. Film haarab kaasa. Tundsin igale tegelasele kaasa. Jackie Earle Haley kandideeris oma vaevatud tegelaskuju sooritusega kõrvalosa Oscarile. Pange tähele, et peaaegu iga tegelane nutab kord filmi jooksul. Raske on see elu, mis pole muidugi uudis kellelegi. Tuleb hakkama saada. Taolisi filme vaadates muutub tuju paremaks või halvemaks, kuid külmaks ei tohiks kedagi jätta. Paneb oma elu kõrvalseisja pilguga hindama. Eriti kui nii hästi jutustatud. Meeldis narratori kasutus. Kaameratöö hakkas hästi silma. Südamega tehtud film (käsikiri oli ka Oscari nominaat). Võiksin pikemalt kirjutada, aga ärge raisake aega siin lugemisele, vaid parem filmi vaatamisele. Ja see aeg pole kindlasti raisatud.

Väikesed lapsed - kõik neli...

Ocean's Thirteen

Ocean's Thirteen (2007) oleksin saanud suve alguses tasuta kinos vaadata, aga kahjuks ei kasutanud võimalust ära. Sellest tingituna kodus vaadatuna ei avaldanud eriti muljet. Eks alati oleneb meeleolust ja muudest teguritest, aga vähemalt seekord tundus film mõttetu.

Kui ma hästi mäletan, siis kõigepealt nägin omal ajal Ocean's Eleven (2001), siis Ocean's Twelve (2004). Loogiline ka, kuigi mõnikord on järjefilmidega vastupidi läinud. Ocean's filmides sellest midagi ei sõltu, sest kõik on erinevad filmid. Ühendab neid ainult sama meeskond. 11 ja 12 tundusid kusjuures paremad, sest ma ei tea 13 kuidagi kordas kõike. Kuigi filmil oli täiesti uus sisu ehk pettus, kuid tegevus oli ikkagi kasiinos. Ning samade staaride nägemine polnud enam uudne. Ainsana saab kiita muidugi Al Pacino't. Tema stseene ootasin kõige rohkem ja nii kui ta kaadris oli, kohe ka stseeni "varastas". Aga üldiselt oli Ocean's 13 igav film. Liiga pikk pealekauba. Uuesti vaatama kuidagi ei kutsu. Esimest kahte isegi võiksin uuesti vaadata. Nendest ei mäleta suurt midagi, aga halbu mälestusi nendega seoses pole.

Või veel parem vaadata uuesti õnnestunud pettuse filme nt. Matchstick Men (2003) või Confidence (2003), mis oli ka täiesti vaimukas. Või üks teema filmis oli kättemaks, millest Lucky Number Slevin (2006) tegi hoopis huvitavama filmi. Või nt. otsida üles originaal Ocean's Eleven (1960), mida polegi näinud.

The Kills - Keep on Your Mean Side

Panin oma viimased rahad kokku ja ostsin jällegi ühe albumi. Tellisin tegelikult laseringist, kuid seekord läks eriti kaua aega. Üle max. tarneaja (30 päeva) pole just normaalne. Vähemalt on plaat käes.

The Kills bändi teevad kahekesi Alison Mosshart ja Jamie Hince ehk VV ja Hotel. Stiiliks on omapärane Rock/Indie. Alison tavaliselt laulab (seksikas hääl ja välimus) ja Jamie mängib kitarri (lihtne, kuid väga cool toores sound), kuid laulab kaasa paljudes lugudes. Lugusid kirjutavad mõlemad. Trumme teeb neil arvuti või mingi spetsiaalne seade. Nägin kunagi ühte video, kus nad põgusalt oma muusikast rääkisid. Mõnes loos kasutavad klaverit (Ticket Man - kuulake sõnu...). Debüüt seesama Keep on Your Mean Side ilmus 2003 aastal. Järgmine album oli No Wow (2005). Mulle meeldivad kõik lood nende kahelt plaadilt ning mõni päev kuulangi ainult The Kills'i. Nende lugu Wait oli muide üllatavalt filmis Children of Men (2006). Siis olin loomulikult sillas. Väga meeleolukas lugu nagu kõik teised loodki. Paljud lood kusjuures jäävad kummitama.

http://www.myspace.com/thekills
No Wow lugu ei ole kahjuks seal plaadi versioon, vaid remix. Aga kui kuulata nt. Love Is A Deserter või Gypsy Death and You (lihtne lugu, aga väga mõjuv), siis saab hea ülevaate, mis stiiliga on tegu. Veel saab lugusid kuulata või videosid vaadata kodulehelt. The Good Ones video on näiteks lahe. Ja palun The Kills'i mitte segamini ajada veel ühe hea bändiga The Killers.