reede, 14. detsember 2007

Control

Control (2007) oleks võinud olla PÖFFi kavas. Aga vahet pole, sest nii head film ei saa mingil juhul vaatamata jätta. Nägin ära ja nüüd kiidan. Filmi võis enne nägemist pidada eelkõige Joy Divison'i ja Ian Curtis'e austajatele mõelduks, kuid Control ei näita vist midagi uut, mida huvilised poleks enne vaatamist juba teadnud või välja uurinud. Seevastu saavadki Ian Curtis'st midagi teadvad inimesed filmi nautida, sest laulja traagiline elu on suurepäraselt esitatud.

Võib öelda, et Sam Riley saigi Ian Curtis'eks. Sam Riley tegeleb muidu ka laulmisega. Lisada juurde Curtis'e sarnane välimus ja liigutused, siis ongi nagu kaks tilka vett. Tegelikult olid kõik bändi liikmeteks kehastunud näitlejad tasemel, sest nad mängisid pille ise. Live esinemisi oli filmi jooksul päris palju ja erinevate JD lugudega. Laulude loomist näitas väga põgusalt, millest on mõningas mõttes kahju. Aga saan ka aru, et siis oleks film võinud lonkama hakata. Näidati täpselt niipalju, kuidas nt. Curtis mõne laulu sõnade peale tuli. Nt. She's Lost Control tema naisest. Eriti hästi sobis filmi sündmustikuga kokku, kui kasutati Love Will Tear Us Apart lugu. Mulle meeldib eriti veel New Dawn Fades, mida kahjuks filmis ei kuulnud. Joy Divison'i muusikal veel natukene peatudes, siis esimesena meenub kohe ülihea Donnie Darko (2001) soundtrack ja Moby kaver loost New Dawn Fades.


Mulle on alati meeldinud tõsielul põhinevad filmid ja eriti need, mis on seotud muusikutega. Siiani on meeles, kui nägin ammu The Doors (1991), mille lõppedes tekkis suur huvi Doors'i ja Jim Morrison'i vastu. Ma pole nende suur fänn, aga just tänu sellele filmile ma nad enda jaoks avastasin, ja üldse rock muusika. Viimaste aasta lemmikud on loomulikult Ray (2004) ja Walk the Line (2005). Nüüd võib aru saada, miks ma nii väga Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007) ootan. Kuigi see pilab kõiki neid muusika filme, aga tahaksingi just seda huumorit näha, kui jaburaks nad on selle suutnud teha. Huumor ja muusika käsikäes on magus kooslus. Näiteks Tenacious D in The Pick of Destiny (2006). Eriti ootan aga mingi aeg tagasi räägitud Freddie Mercury temaatilist filmi. Brian May isiklikult tahtis osatäitjaks Johnny Depp'i! Sweeney Todd'is ta juba laulab, äkki ongi kunagi nõus ka sellist rolli tegema. Räägiti ka Sacha Baron Cohen'st. Mul ükskõik, kuid peaasi, et sobiks rolli ja film asjalik tuleks.


Mul polegi mõtet Control sisu väga kirjeldada, sest lugeja arvatavasti juba teab, mis filmiga tegu. Üks sellistest filmidest, mille puhul on lõpp teada. Režissöör Anton Corbijn on tänu Curtis'e abikaasa kirjutatud raamatule teinud haarava loo. Film on mustvalge, mis annab tõesti olustikku paremini edasi. Curtis'e elu ei olnud kerge. Mis mind siiani hämmastab, et bänd sai tegutseda napilt 4 aastat, andes Curtis'e elu ajal ainult ühe plaadi ja peale surma teise, mis jäigi viimaseks. Nii sünnivadki legendid. Mind pani mõtlema, et sel aastal sain samuti 23. aastaseks... Film paneb elu üle mõtlema, aga nii depressiivne see ka pole. Control on hästi õnnestunud muusikaga seotud film, mis lisandub lemmikute hulka. 8/10



Sama teledebüüt esinemist näidati ka filmis,
mida oli üpris detailselt jäljendatud.

1 kommentaar: